Hiljuti on USA valitsus jätkanud oma „vastastikuse tariifipoliitika“ eskaleerimist, lisades ametlikult sanktsioonide nimekirja Bangladeshi ja Sri Lanka ning kehtestades neile vastavalt 37% ja 44% kõrged tariifid. See samm pole mitte ainult andnud „sihipärase löögi“ kahe riigi majandussüsteemidele, mis sõltuvad suuresti tekstiiliekspordist, vaid on ka vallandanud ahelreaktsiooni ülemaailmses tekstiilitarneahelas. Ka USA kodumaine tekstiili- ja rõivatööstus on sattunud hüppeliselt tõusvate kulude ja tarneahela ebastabiilsuse kahekordse surve alla.
I. Bangladesh: tekstiilitööstuse eksport kaotab 3,3 miljardit dollarit, miljonid töökohad on ohus
Maailma suuruselt teise rõivaeksportijana on tekstiili- ja rõivatööstus Bangladeshi „majanduslik päästerõngas“. See tööstusharu moodustab 11% riigi SKPst, 84% kogu ekspordimahust ja annab otseselt tööd enam kui 4 miljonile inimesele (kellest 80% on naised). Samuti toetab see kaudselt enam kui 15 miljoni inimese elatist nii üles- kui ka allavoolu tööstusahelates. Ameerika Ühendriigid on Bangladeshi suuruselt teine eksporditurg pärast Euroopa Liitu. 2023. aastal ulatus Bangladeshi tekstiili- ja rõivatoodete eksport USA-sse 6,4 miljardi dollarini, moodustades üle 95% riigi koguekspordist USA-sse, hõlmates keskmise ja odava hinnaklassiga kiiresti liikuvaid tarbekaupu, nagu T-särgid, teksad ja särgid, ning olles peamiseks tarneahela allikaks USA jaemüüjatele nagu Walmart ja Target.
USA kehtestatud 37% tariif Bangladeshi toodetele tähendab seekord seda, et Bangladeshist pärit puuvillase T-särgi puhul, mille algne maksumus oli 10 dollarit ja ekspordihind 15 dollarit, tuleb pärast USA turule sisenemist maksta täiendavalt 5,55 dollarit tariife, mis tõstab kogumaksumuse otse 20,55 dollarini. Bangladeshi tekstiilitööstuse jaoks, mille peamine konkurentsieelis on „madalad kulud ja õhuke kasumimarginaal“, on see tariifimäär ületanud tunduvalt tööstusharu keskmist kasumimarginaali, mis on 5–8%. Bangladeshi Rõivatootjate ja -eksportijate Assotsiatsiooni (BGMEA) hinnangul langeb pärast tariifide jõustumist riigi tekstiilitoodete eksport USA-sse 6,4 miljardilt dollarilt aastas ligikaudu 3,1 miljardi dollarini, mille aastane kahjum on kuni 3,3 miljardit dollarit – see võrdub riigi tekstiilitööstuse peaaegu poole USA turuosa kaotamisega.
Veelgi kriitilisemalt on ekspordi langus vallandanud tööstuses koondamislaine. Praeguseks on 27 väikest ja keskmise suurusega tekstiilitehast Bangladeshis kaotatud tellimuste tõttu tootmise lõpetanud, mille tulemusel on töötuks jäänud umbes 18 000 töötajat. BGMEA on hoiatanud, et kui tariifid jäävad kehtima kauem kui kuus kuud, suletakse üle riigi üle 50 tehase ja töötute arv võib ületada 100 000, mis mõjutab veelgi sotsiaalset stabiilsust ja inimeste elatusvahendite kindlust riigis. Samal ajal sõltub Bangladeshi tekstiilitööstus suuresti imporditud puuvillast (umbes 90% puuvillast tuleb osta USA-st ja Indiast). Eksporditulu järsk langus toob kaasa ka välisvaluutareservide puuduse, mis mõjutab riigi võimet importida toorainet, näiteks puuvilla, ja loob nõiaringi: „väheneb eksport → tooraine puudus → tootmisvõimsuse vähenemine“.
II. Sri Lanka: 44% tariifide erinevused vähendavad kulusid, sambatööstus on keti purunemise äärel
Võrreldes Bangladeshiga on Sri Lanka tekstiilitööstus küll väiksema ulatusega, kuid samavõrd riigi majanduse „nurgakivi“. Tekstiili- ja rõivatööstus moodustab 5% riigi SKPst ja 45% kogu ekspordimahust ning annab tööd enam kui 300 000 inimesele, mis teeb sellest Sri Lanka majanduse taastumise põhitööstuse pärast sõda. Ekspordis USA-sse domineerivad keskmise ja kõrgema hinnaklassi kangad ning funktsionaalsed rõivad (näiteks spordirõivad ja aluspesu). 2023. aastal ulatus Sri Lanka tekstiilieksport USA-sse 1,8 miljardi dollarini, mis moodustas 7% USA keskmise ja kõrgema hinnaklassi kangaste imporditurust.
USA poolt Sri Lanka tariifimäära tõstmine seekord 44%-ni teeb sellest riigist ühe kõrgeima tariifiga riigi selles „vastastikuste tariifide“ voorus. Sri Lanka Rõivaeksportijate Assotsiatsiooni (SLAEA) analüüsi kohaselt tõstab see tariifimäär otseselt riigi tekstiiliekspordi kulusid umbes 30%. Näiteks Sri Lanka lipulaeva eksporditava toote – „orgaanilisest puuvillast spordirõivaste kangast“ – algne ekspordihind meetri kohta oli 8 dollarit. Pärast tariifitõusu tõusis hind 11,52 dollarini, samas kui Indiast ja Vietnamist imporditud sarnaste toodete hind on vaid 9–10 dollarit. Sri Lanka toodete hinnakonkurentsivõime on peaaegu täielikult kadunud.
Praegu on mitmed Sri Lanka ekspordiettevõtted saanud USA klientidelt tellimuste peatamise teateid. Näiteks Brandix Group, Sri Lanka suurim rõivaste eksportija, tootis algselt funktsionaalset aluspesu USA spordibrändile Under Armour, mille igakuine tellimuste maht oli 500 000 tükki. Nüüd on Under Armour tariifidega seotud kulude tõttu 30% oma tellimustest üle viinud Vietnami tehastesse. Teine ettevõte, Hirdaramani, teatas, et kui tariife ei tühistata, kannatab tema USA-sse suunduv eksport kolme kuu jooksul kahjumit ja ta võib olla sunnitud sulgema kaks Colombos asuvat tehast, mis mõjutab 8000 töökohta. Lisaks tugineb Sri Lanka tekstiilitööstus imporditud materjalidega töötlemise mudelile (imporditud toorained moodustavad 70% kogumahust). Ekspordi blokeerimine toob kaasa toorainevarude kuhjumise, mis hõivab ettevõtete käibekapitali ja süvendab veelgi nende tegevusraskusi.
III. USA sisesektor: tarneahela segadus + hüppeliselt tõusvad kulud, tööstusharu on sattunud „dilemma“ ette
USA valitsuse tariifipoliitika, mis näib olevat suunatud „välismaistele konkurentidele“, on tegelikult põhjustanud „tagasilöögi“ kodumaise tekstiili- ja rõivatööstuse vastu. Maailma suurima tekstiili- ja rõivatoodete importijana (impordimahuga 120 miljardit dollarit 2023. aastal) iseloomustab USA tekstiili- ja rõivatööstust „sõltuvus kodumaisest tootmisest ja sõltuvus impordist“ – kodumaised ettevõtted toodavad peamiselt toorainet, nagu puuvill ja keemilised kiud, samas kui 90% valmisrõivaste toodetest sõltub impordist. Bangladesh ja Sri Lanka on USA jaoks olulised keskmise ja odava hinnaklassiga rõivaste ning keskmise ja kalli hinnaklassiga kangaste allikad.
Tollimaksude tõus on otseselt suurendanud USA kodumaiste ettevõtete hankekulusid. Ameerika Rõiva- ja Jalatsitööstuse Assotsiatsiooni (AAFA) uuring näitab, et USA tekstiili- ja rõivatarnijate keskmine kasumimarginaal on praegu vaid 3–5%. 37–44% tariif tähendab, et ettevõtted kas „katavad kulud ise“ (mis viib kahjumini) või „kandvad need edasi lõpphindadesse“. Näiteks USA kodumaise jaemüüja JC Penney puhul oli Bangladeshist ostetud teksade algne jaehind 49,9 dollarit. Pärast tariifitõusu peab kasumimarginaali säilitamiseks jaehind tõusma 68,9 dollarini, mis on ligi 40% tõus. Kui hinda ei tõsteta, langeb kasum püksipaari kohta 3 dollarilt 0,5 dollarile, jättes kasumit peaaegu olematuks.
Samal ajal on tarneahela ebakindlus pannud ettevõtted „otsustusdilemma“ ette. AAFA president Julia Hughes tõi hiljutisel tööstuskonverentsil välja, et USA ettevõtted plaanisid algselt riske vähendada „hankekohtade mitmekesistamise“ abil (näiteks osade tellimuste üleviimisega Hiinast Bangladeshi ja Sri Lankale). Tariifipoliitika järsk eskaleerumine on aga kõik plaanid segi paisanud: „Ettevõtted ei tea, milline riik on järgmine, keda tariifide tõus tabab, ega tea ka seda, kui kaua tariifimäärad kestavad. Nad ei julge kergesti sõlmida pikaajalisi lepinguid uute tarnijatega, rääkimata investeerimisest uute tarneahela kanalite loomisse.“ Praegu on 35% USA rõivaimportijatest teatanud, et nad „peatavad uute tellimuste allkirjastamise“ ja 28% ettevõtetest on hakanud oma tarneahelaid ümber hindama, kaaludes tellimuste üleviimist Mehhikosse ja Kesk-Ameerika riikidesse, mis ei ole tariifidega hõlmatud. Nende piirkondade tootmisvõimsus on aga piiratud (suudab kanda vaid 15% USA rõivaimpordist), mistõttu on Bangladeshi ja Sri Lanka jäetud turulünga lühiajaliselt raske täita.
Lisaks maksavad lõpuks arve USA tarbijad. USA tööstatistika büroo andmed näitavad, et alates 2024. aastast on USA rõivaste tarbijahinnaindeks (THI) aastaga tõusnud 3,2%. Tariifipoliitika pidev reguleerimine võib aasta lõpuks kaasa tuua rõivaste hindade edasise 5–7% tõusu, mis süvendab veelgi inflatsioonisurvet. Madala sissetulekuga rühmade puhul moodustavad rõivakulutused suhteliselt suure osa käsutuses olevast sissetulekust (umbes 8%) ja hinnatõus mõjutab otseselt nende tarbimisvõimet, piirates seeläbi nõudlust USA siseturu rõivaturu järele.
IV. Globaalse tekstiilitarneahela rekonstrueerimine: lühiajaline kaos ja pikaajaline kohanemine eksisteerivad koos
USA eskaleeritud tariifid Bangladeshile ja Sri Lankale on sisuliselt mikrokosmos globaalse tekstiilitarneahela „geopolitiseerimisest“. Lühiajalises perspektiivis on see poliitika viinud „vaakumtsooni“ tekkeni globaalses keskmise ja odava hinnaklassi rõivatarneahelas – tellimuste kaotusi Bangladeshis ja Sri Lankal ei suuda teised riigid lühiajaliselt täielikult absorbeerida, mis võib mõnedele USA jaemüüjatele põhjustada „laovarude puudujääki“. Samal ajal mõjutab tekstiilitööstuse langus nendes kahes riigis ka nõudlust tooraine, näiteks puuvilla ja keemiliste kiudude järele, avaldades kaudset mõju puuvilla eksportivatele riikidele, nagu USA ja India.
Pikas perspektiivis võib ülemaailmne tekstiilitarneahel kiirendada oma kohanemist „lähimaale tootmise“ ja „mitmekesistamise“ suunas: USA ettevõtted võivad tellimusi veelgi enam Mehhikosse ja Kanadasse suunata (kellele kehtivad Põhja-Ameerika vabakaubanduslepingu alusel tariifsed soodustused), Euroopa ettevõtted võivad suurendada hankeid Türgist ja Marokost, samas kui Hiina tekstiiliettevõtted, tuginedes oma „täieliku tööstusahela eelistele“ (täielik süsteem puuvillakasvatusest kuni valmistoodete valmistamiseni), võivad üle võtta mõned keskmise ja kõrgema hinnaklassi tellimused (näiteks funktsionaalsed kangad ja keskkonnasõbralikud rõivad), mis on üle kantud Bangladeshist ja Sri Lankalt. See kohanemisprotsess võtab aga aega (hinnanguliselt 1–2 aastat) ja sellega kaasnevad tarneahela rekonstrueerimise kulude suurenemised, mistõttu on praeguste tööstusharu ebastabiilsuste lühiajaliselt täielik leevendamine keeruline.
Hiina tekstiilitööstuse väliskaubandusettevõtete jaoks toob see tariifide keeris kaasa nii väljakutseid (vajadus toime tulla nõrga globaalse nõudluse ja tarneahela konkurentsiga) kui ka varjatud võimalusi. Nad saavad tugevdada koostööd Bangladeshi ja Sri Lanka kohalike tehastega (näiteks tehnilise toe ja ühistootmise pakkumine), et vältida USA tariifseid tõkkeid. Samal ajal saavad nad suurendada jõupingutusi selliste arenevate turgude uurimiseks nagu Kagu-Aasia ja Aafrika, vähendades sõltuvust ühtsest turust Euroopas ja USAs ning saavutades seeläbi soodsama positsiooni globaalse tarneahela rekonstrueerimisel.
Postituse aeg: 16. august 2025